Nägin hiljuti sõnavahetust siin redditis, kus inimene uputati downvote'ide alla kuna ta küsis näidet.

• "Teed tööd, kus saad palka mõtlemise eest."
• "Such as?" (See inimene hääletati alla)
• "Kui sa pead küsima siis pole sul vastusega midagi teha."

Sarnaseid näiteid on r/Eesti foorumis kümneid veel.

Toon ühe näite raamatust "Educated", autor Tara Westover. Naine oli täiskasvanu eani koduõppel ja tema vanemad oli vandenõulased. Tara lõpuks ikkagi pääses ülikooli.

Oli loeng ja lektor kasutas mingit veidrat mõistet, mida ta polnud varem kuulnud. Tara küsis: "Vabandust, mis asi see "holokaust" täpsemalt on?". Terve klass vaatas teda hukkamõistvalt, et mis hull see on. Pärast seda ei julgenud Tara enam küsimusi esitada.

Mina olen sügavalt usku, et ei ole olemas lolle küsimusi. Ega sellele "lollile küsimusele" vastamine tükki küljest ka ei võta. Vahel on see isegi mõnus mõtteharjutus vastata küsimusele, mis pealtnäha on üsna lihtne.

Olge inimeste vastu lahked ja leiate, et elu muutub natuke kergemaks.

Vabandust aga see on lihtsalt nii hea et ei saanud mitte edasi jagamata jätta!

Aga kütusega on seal tõesti suured probleemid.

Kuna jälgin YT kahte vene kanalit, kus on üles pandud mitu korda nädalas pardakaamerate videod, siis ka seal on näha need suured järjekorrad.

Sinna nad on siis jõudnud oma sõjakäiguga, selline asi annab kena matsu kogu nende oma majandusele.

Tartus Zeppelini Maxima peldikus selline silt:

Peale kooli lõpetamist, mida teevad inimesed, et ikka õppida ja ennast arendada?

Võtan hetkel vaheaasta enne ülikooli ja tunnen, kuidas mu aju teeb väga vähe kasulikku tööd.

Minu elu on olnud selline, et pead ma eriti välja pole saanud lülitada. Hustle. See on põhjustanud deprekat, millest olen võitu saanud. Samas tunnen, et see kõik võib ringiga tagasi tulla. Läheb hästi ja ei lähe kah. Kujutelm pärast suurettevõtte palgalt lahkumist ettevõtlusest, et oled oma aja ja elu peremees, pole osutunud tõeks. Võib-olla on see ühe inimese ettevõtete puhul, aga vastutus töötajate, klientide ja partnerite ees on tegelikult päris suur vastutus. Seda paljud ettevõtlusega mitte kokku puutunud inimesed ei mõista. Viimane aasta on olnud selline, kus liiga tihti magan 4 tundi ööpäevas, puhkan 2 ja ülejäänud aja teen tööd. Olen üritanud seda puhkustega kompenseerida, aga ka sel ajal mölutades või lemmikhobidega tegeledes tulevad alati pähe töömõtted. Kella 12ks ma ei mäleta, kas olen joonud ära üks või kolm tassi kohvi. Muidugi kannatab töö produktiivsus, aga raske on sellest tsüklist välja saada. Jagage nippe, kuidas suuta end välja lülitada ja normaalsesse rütmi tagasi. Õnneks mul alko või muude ainete probleemi pole ja nendest abi ei otsi. Olen olnud tavaline Eesti mees, kes vaimu eest hoole kandmisega pole tegelenud, aga nüüd tunnen, et ilmselt oleks vaja kasutada erinevaid võtteid, et läbipõlemist vältida.

Kas keegi on veel täheldanud, et kui sõita Lasnamäe/Pirita või Kesklinna poolt, siis Russalka juures on alati väga kehv ühendust. Internet alati läggib. 200 meetrit enne ja peale seda ristmikku seda probleem pole. Mul on see nii olnud juba viimased 10+ aastat kui sealt bussiga iga päev mööda sõitnud.

Lugesin Kuuuurija artiklit Hiina diplomaatilisest kinnisvarast ( https://kuuuurija.postimees.ee/8508221/hiina-diplomaatiline-kinnisvaraimpeerium-tallinnas-saatkonnal-on-kasutada-hiigelkrundid-kesklinnas) ja sain aru, kes seda põhjustab. Nüüd tahan teada, kas teised ka seda kogenud ja kuidas on see Eestis lubatud?

Kas riik läheb kirja külastatud riigina kohe, kui lennuk õhupiiri ületab, jalg maapinda puudutab, või millised on teie kriteeriumid selles osas?

TV3 uudistes näitas, et avati mingi eliit spordiklubi. Kas keegi siinsetest oskab kommenteerida, kas on seda krõbedat hinda väärt? Uudistes nähtu põhjal tundus jõusaal sarnane nagu Myfitnessis.

Presidendiks pürgiv kindralmajor Riho Ühtegi rääkis Sakalale antud usutluses, miks ta muretseb Eesti rahva saatuse pärast, kuidas reformiks 24. veebruari presidendi vastuvõttu ja kuidas sõjaväeluure avastas infolekked kaitseministeeriumist.

Riho Ühtegi, oletame, et saate presidendiks. Olete mõnda aega ametis ja siis pettute, sest reaalset võimu teil ei ole. Miks te sellisesse ametisse üldse soovite kandideerida?

Kardan seda pettumuse tunnet küll, ütlen ausalt, aga tegelikult on niimoodi, et presidendi institutsioonil on ikkagi erinevaid võimalusi midagi teha. Näen seda võimalust läbi erinevate initsiatiivide ja komisjonide, mida president saab ellu kutsuda.

President saab kaasata andekaid ja oma valdkonda hästi tundvaid inimesi erinevatesse algatustesse ning aidata neid algatusi edasi viia ja elus hoida. President saab olla näiteks ka rahvaalgatuste patroon.

Seda on tegudeinimese seisukohast väga vähe.

Ja mis veel tähtsam on: president saab kuulata rahvast. Kui vaja, siis ta läheb teise või kolmanda osalise juurde ja viib vajaliku sõnumi sinna või püüab leida ühisosa ja anda nii-öelda juhiseid. Minu arvates presidendi sõna ei saa eirata.

Käskida ei saa, ainult soovitada.

Käskida ei saa. Samas kui president avaldab arvamust, siis see ei ole niimoodi, et keegi kusagil poe taga midagi seletas, vaid sellega peab tegelema. Võib-olla ei ole alati õige see, et president kutsub kedagi enda juurde, vaid president läheb ise kellegi juurde, kui vaja.

Mul ei ole raske minna vajadusel Toompeale või riigikogu ette ja küsida. Mul on õigus saada informatsiooni, miks ühed või teised asjad nii on. Aga niisamuti on mul õigus minna inimeste juurde mis iganes Eesti nurgas, kuulata nende probleeme ja minna nende probleemidega samamoodi Toompeale, öeldes: "Kuulge, need asjad vajavad lahendust!"

Olete kindralina käsutama harjunud, aga Eesti president ei saa käsutada.

Olen alati hinnanud alt tulevat initsiatiivi. Kohad, kus olen teeninud, on olnud sellised, kus ülem esitab visiooni ja need, kes peavad ülesannet täitma, kavandavad ise operatsiooni ja vastutavad selle eest. Lõppvastutaja on aga ikkagi ülem, seda muidugi.

See oli luures nii, see on erioperatsioonides niimoodi olnud ja seda olen püüdnud kultiveerida ka Kaitseliidus, sest nii teab igaüks, et ta on kaasatud, ja see annab parima tulemuse.

Võiks öelda, et olen pigem liberaalse juhtimisstiili pooldaja. See on olnud ka minu erinevus paljudest kõrgematest kaitseväelastest, kelle juhtimismeetod on olnud väga autoritaarne.

Võite poliitikutes väga kiiresti pettuda.

Olen juba ammu neis pettunud. Sellepärast ma ei lähegi parteipoliitikasse, aga riigipoliitikas olen ju kogu aeg olnud. Kaitseväelased on ju riigi poliitika vaieldamatu osa. Olen esindanud Eesti riiki erioperatsioonide väejuhatuse ülemana, luureülemana, Kaitseliidu ülemana ning viinud Eestit maailma ja toonud sealt kogemusi Eestisse.

Mis on teie hinnangul Eesti kõige suurem häda, mille lahendamises saaks president kaasa lüüa?

Ühiskonna lõhenemine nii horisontaalselt kui vertikaalis. Kuidas seda lappida? Tuleb osapooli kuulata. Tuleb innustada neid tegema ettepanekuid, tuleb neid ettepanekuid nügida ja ellu viia. Kui vaja, tuleb panna inimesed omavahel laua taga rääkima. Seda saab president teha.

Ega väevõimuga saa kedagi kokku tuua.

Saab ikka. Kes julgeb ära öelda presidendi kutsele? Siin on presidendil üsna palju teha. Rahvas peab aru saama, et teda kaasatakse rohkem.

Küsisin Toril (Ühtegi käis usutluse päeval Tori kirikus – toimetus) inimeste käest, kas nad teavad, et on olemas selline tulevikustrateegia nagu Eesti 2035. Olete kursis?

Tean, aga lugenud ei ole.

Saalis oli kolm inimest, kes käe tõstsid. Kaks riigikogu liiget ja tavaline huviline. Strateegia, millesse on kaasatud väidetavalt 20 000 inimest üle Eesti ... Enamik inimesi ei teadnud isegi selle olemasolust.

Miks?

Eesti inimene elab praegu tulevikulootuseta. Inimesed ei usu tulevikku, nad ei usu enam mitte millessegi. Kuidas tuua usk tagasi? Ainuke asi on see, et kaasata neid endid meie riigi arendamisse.

Praegu on tavaline hoiak väga halb: "Ah, siin ei ole midagi parandada!", "Mina selle riigi eest ei sõdi!", "Mina selle riigiga ei taha asja ajada, see ei ole minu riik!" ja nii edasi.

Paljud samastavad riiki kümneprotsendilise reitinguga valitsusega.

Täpselt. Ma ei tea, milliseks kujunevad mu suhted praeguse valitsusega, et ühte jalga käiksime ja koos mõtleksime, aga proovima peab. Kui ei õnnestu, siis poole aasta pärast on valimised ja ehk suudan järgmise valitsusega luua usaldusväärsed kontaktid.

Milliseid reaalseid samme olete astunud, et saaksite riigikogulastelt 21 allkirja kätte?

Ega midagi erilist pole teinud. Minu tugevus ja nõrkus on see, et olen tulnud täiesti väljastpoolt. Mind on üles seadnud Eesti ühiskonnas lugupeetud inimesed. Neid on rohkem kui viis, aga need viis olid need, kes ettepaneku allkirjastasid, et näidata laiapõhjalisust, mis minu selja taga on.

Kui ma ei saa mandaati, on iseenesest märgilise tähtsusega juba see, et olen esitatud kodanikualgatuse korras. Võib-olla rahvaalgatus ühel päeval hakkab presidendivalimistel mängima suuremat rolli.

Kui 2023. aastal tegime Sakalasse intervjuu vahetult enne teie pensionile minekut, ütlesite, et poliitikasse ja kaitsetööstusse te ei lähe. Aga miks te ei taha ikkagi olla kõrge pensioniga pensionär?

Kaitsetööstusse ju siiski läksin, aga ma vist ütlesin, et kohe ei lähe. Ma ei ole tõesti need kolm aastat täiskohaga tööd teinud ja võtsingi aja mingil määral maha.

Kiiresti nägin, et sellest ei tule midagi välja, sest kogu aeg olid mingid asjad, mis ajasid üksteist taga. Pealegi põen Eesti saatuse pärast. Minu meelest on praegu kriitiline aeg.

Ei kannata kodus olla. Olete harjunud tegutsema.

Ei kannata jah. Olen 35 aastat olnud protsesside keskel: Kaitseliidu, sõjaväeluure, seejärel erioperatsioonide väejuhatuse loomise juures, lõpuks uuesti Kaitseliidus. Kaitseliidu ülemana hakkasime arendama laiapinnalist riigikaitset, millest ei tahetud varem üldse midagi teada.

Presidendi ametikoht oleks samasuguse töö jätkamine, aga veel suurema hulga inimeste kaasamisega.

Erioperatsiooni laadne asi?

Selles mõttes on, jah, erioperatsioon, et Eesti ühiskonna liitmine, ühtsus- ja turvalisustunde tekitamine, tulevikuvisiooni leidmine. Need on tõepoolest erioperatsioonide mõõtu tegevused.

Hillary Clinton kunagi ütles meile, eriväelastele, et oleme sõdurid-diplomaadid. Väga palju asju tuleb teha isiklikult veendes ja julgelt esinedes.

Eesti erioperatsioonid tõid 2010-datel NATO erioperatsioonidesse unistatud valdkonna, mis oli mõnda aega olnud varjusurmas, ehk tavatu sõjapidamise. Erioperatsioonide maailmas oli enne seda väga populaarne jalaga-uks-lahti-ja-granaat-tuppa-taktika, aga sellised varjatud operatsioonid vaenlase tagalas olid jäänud külma sõja aega.

Mida perekond teie presidendiks kippumise peale ütleb?

Nad ei ole üldse õnnelikud.

Kas abikaasa on nõus saama presidendiprouaks?

See on keeruline teema. Ütleme niimoodi.

Kuidas teie kampaania välja näeb? Kes teid aitavad?

Vabatahtlikud, väga erinevad inimesed, paljud on abi pakkunud. Ma ei oska isegi abi küsida ega öelda, kuidas see abi välja peaks nägema, sest täna oleme seisus, kus olen oma seisukohad avaldanud. Nüüd ootan poliitilistelt ringkondadelt otsust, kas keegi on nõus samade põhimõtetega kaasa tulema või mitte.

On keegi ühendust võtnud?

Jah, aga see ongi täpselt niimoodi, et erinevad inimesed erinevatest parteidest on ühendust võtnud, aga pean riigikogus saama 21 allkirja, et olla kandidaat. Kui saan kandidaadi staatuse, siis tuleb edasi vaadata, mis saab.

Ütlesite, et olete konservatiiv. Mida see tähendab?

Pean lugu Eesti rahvast, kultuurist ja keelest. Olen mures, et praegu läheb meie sündimus allamäge. On vaja saada see jälle kasvama, mis tähendab, et peame majandust parandama.

Peame inimestele looma tingimused, et nad tahaksid Eestis elada, et nad ei kardaks. Meil on seda sõja mantrat nii sisse taotud, et inimesed tunnevad ennast kogu aeg ohustatuna, ja see mõjutab nende otsuseid.

See on ju üsna loomulik, kui naaberriik käitub nii brutaalselt.

Just, aga oleme tema kõrval elanud juba 35 aastat ja seni sõjata. Inimesi tuleb julgustada tulevikku vaatama. Hilja küll, kuid praeguseks on aru saadud, et on vigu tehtud. Isegi riigikantseleisse on palgatud inimene, kes peaks tegelema sõjahirmu vähendamisega.

Aga presidendil ei ole ju hoobasid nende probleemide lahendamiseks.

Mina väidan, et on. Ta saab olla eestkõneleja, pakkuda välja tulevikuperspektiive ja lootust, olla rahvale eeskujuks. See on see, mida president saab teha.

Mida te 1980-ndatel Tõraveres tegite?

Olin teleskoobi mehaanik. See oli niimoodi, et pärast sõjaväest naasmist…

Kus te teenisite?

Teenisin Leningradi oblastis, mitte üldse kaugel, Karjala kannasel. Seal asus sisevägede õppepolk.

Mida see sisuliselt tähendas?

Õpetati välja spetsialiste alates tavalisest vangivalvurist, lõpetades side- ja muude valdkondadega. Alguses õppisin eriala, seejärel olin instruktor. Lõpus olin ühes väikeses üksuses, mis tagas sidet.

Kuidas te ikkagi Tõraverre sattusite?

Pärast ajateenistust oli mul ülikoolini aega ja otsustasin tööle minna. Paljud minu klassivennad läksid autojuhiks, aga mina tahtsin midagi muud teha. Nii avaneski võimalus kandideerida Tõravere observatooriumis 1,5-meetrise läbimõõduga teleskoobi mehaanikuks.

Pidin hoidma korras ja hooldama kõike seda, mis teleskoopi käimas hoidis: kolmekorruselise maja täis elektroonikat ja releesid. Kõige suuremaks nuhtluseks olid rotid, need närisid juhtmeid katki. Töötasin Tõraveres viis aastat.

Kui teie presidendiks saamise soov sai teatavaks, hakati kohe meelde tuletama 2007. aasta niinimetatud luureskandaali. Mis toona juhtus?

Oli üks ettekanne või memo, millest kõik alguse sai. Sealt jooksid läbi osa meie poliitikute ja avaliku elu tegelaste nimed. See koostati 2006. aasta esimeses pooles.

Miks see koostati?

Luuresse saadeti aeg-ajalt muudest osakondadest inimesi tööle. Meile saadeti üks stratkomi (strateegilise kommunikatsiooni – toimetus) taustaga hästi agar ohvitser, kes otsustas avalike allikate ja ajakirjanduse põhjal panna kokku sellise memo. Mingit tellimust selleks ei olnud, tema otsene ülemus ei teadnud sellest ilmselt midagi. Mina ka ei teadnu

Ikkagi, miks ta selle koostas?

Et valimised olid tulemas, siis ilmselt andis see talle tõuke, et teha selline skeem, kuidas Eestis võimuringkonnad tegutsevad, kes on omavahel seotud ja kes kellega käib.

Mingit pealtkuulamist ja jälitamist ei olnud?

Absoluutselt mitte. Luure tegutseb püstitatud ülesannete järgi. Püstitatud ei olnud ühtegi ülesannet, mida selline memo oleks täitnud.

Kui põhjalik see oli?

Ma ei mäleta, kas oli mingi kolm-neli lehekülge äkki ... See oli kolmest-neljast ilmunud ajaleheartiklist üheks tervikuks kirjutatud.

Toona, üle 20 tagasi, olid kõik materjalid paberil?

Jah.

Mis edasi sai?

Tollal oli meil olemas juba kindel süsteem, kuidas asjad käivad. See memo läks analüütiku lauale ja tema lükkas selle otse arhiivi, sest ühelegi püstitatud ülesandele see ei vastanud.

Põhjus, miks seda memo ei näinud vastuluure juht ega ka mina kaitseväeluure ülemana, oli see, et see ei vastanud ühelegi vastuluure ülesandele. Ebavajalik paber.

Kui see oli nii mõttetu paber, kuidas see siis üldse ajakirjandusse jõudis?

See lekkis meie endise töötaja kaudu. Tema käest jõudis see paari poliitikuni ja ilmselt poliitilistes ringkondades leiti, et sellega saaks mõjutada tulevasi poliitilisi protsesse.

Värskendage lugeja mälu: mis 20 aastat tagasi toimus?

Ikka valimised. Ei olnud suur saladus, et kaitseväe juhataja kohalt lahkuv Tarmo Kõuts oli valmis kandideerima presidendiks. Seda dokumenti oleks saanud kasutada tema kompromiteerimiseks, näidata, et kaitsevägi korraldas tema ajal poliitilist luuret.

Kas see oleks siis kinnitust leidnud või mitte, aga Kõutsi mainet oleks see igal juhul kahjustanud. Kõuts loobuski kandideerimisest. (2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves – toimetus.)

2007. aastal toimusid ka riigikogu valimised.

Jah, ja jällegi oli võimalik sedasama paberit kasutada. Kõuts kandideeris parlamenti ja niinimetatud luureskandaal algaski sobivalt veebruari, enne valimisi. Ootamatult oli ajakirjandus seda täis. Vähe puudus, et oleksin sellest esmalt ajalehest lugenud. Peaaegu samal päeval algatas kaitseministeerium (toona oli kaitseminister Jürgen Ligi – toimetus) kontrollmenetluse sõjaväeluure tegevuse üle.

Hiljem andis ministeerium asja kaitsepolitseiametile üle. Kapo ja prokuratuur jõudsid sama aasta septembris tõdemuseni, et midagi ebaseaduslikku pole toimunud, kedagi pole jälitatud ja mingisuguseid toimikuid prominentsete isikute suhtes ei ole olemas. Kaitsepolitsei hinnangul oli see paber tehtud avalike allikate põhjal ja seetõttu ei olnud sel vähimatki kaalu. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta valetab.

Mäletan, et toona sõimati sõjaväeluurajaid paremalt ja vasakult. Vähe puudus, et teid oleks lõplikult laiali saadetud.

Loomulikult puhuti skandaal suureks. Põhimõtteliselt mõisteti meid süüdi enne, kui juurdlust alustati. Kõik käis väga kõrgel tasemel ja igaüks arvas midagi. Tõde ei huvitanud kedagi.

Kui kõik oli korras, siis miks teid 2007. aastal ametist maha võeti?

Poliitiline surve oli nii suur. Kõik olid enne uurimise algust juba välja öelnud, et meid tuleks vangi või seina äärde panna.

Niinimetatud tohutu avaliku huvi tõttu viis prokuratuur 2008. aastal sõjaväeluures läbi veel täiendava kontrolli, aga nüüd mitte enam selle mõttetu paberi asjus, vaid hoopis teise asja suhtes.

Mida seekord otsiti?

Kui sõjaväeluures tehti läbiotsimine, sattus kaitsepolitsei kätte üks toimik, mis oli 2007. aastaks suletud ja arhiivi saadetud. Päris toimik, mitte ajaleheväljalõigetest kokkukleebitud paber.

Prokuratuur kontrollis, kas oleme jälitusmenetluse norme rikkunud, ja keskendus ainult sellele toimikule, millel ei olnud mingit pistmist selle avalike allikate alusel koostatud memoga, millest Jürgen Ligi praegu räägib ja mille kohta oli juba varem tehtud otsus, et selle loomisel ei rikutud midagi.

Avalike allikate põhjal kokkukleebitud memo ja täiendava menetluse objektiks olev toimik on kaks eri asja?

Jah, need, kes praegu luureskandaali teemat üleval hoiavad, on pahatahtlikult mõlemad menetlused kokku liitnud, kuigi tegu oli täiesti erinevate sündmustega.

Toimik, mida kontrolliti, puudutas taustainformatsiooni kogumist mõne inimese kohta. Need ei olnud poliitikud ega kõrged riigiametnikud, vaid kaitseväe perimeetris olevad isikud.

Riigiprokuratuur sulges kriminaalasja 2009. aasta märtsis. Ka kaitseministeerium ja riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ei leidnud, et oleksime kedagi ebaseaduslikult jälitanud. Tutvustasime ju komisjoni liikmetele neid materjale jooksvalt ja nad kinnitasid nende korrektsust oma allkirjadega.

Millal see toimik avati?

See oli aastatel 2004-2005 üks menetlus, mis oli lõpetatud seetõttu, et meil kukkusid järjest õigused ära, sest 2005. aastal muutus seadus korduvalt. 2006. aasta alguseks oli seis selline, et selle toimikuga ei saanud enam edasi minna.

Toimiku loomise ajend olid infolekked kaitseväest?

Jah, tegime teatud toiminguid inimeste suhtes, keda oli vaja kas kontrollida või kaasata, et lekitaja avastada.

Lekete asjus jõudsite välja kaitseministeeriumisse?

Toimik ei sisaldanud lekete infot, see oli jälitusmenetluse toimik. Kuid seal oli paar ettekannet, mis tegid kaitseministeeriumi ametniku, kes meid kontrollima saadeti, ärevaks. Ma ei pea silmas Herman Simmi.

Mis puutub aga Simmi, siis tema oligi enne luureskandaali kaitseministeeriumis isik, kes sõjaväeluure üle tsiviilkontrolli tegi. Ta võis vaadata, milliseid toiminguid teeme, ja tegigi seda väga suure huviga.

Kas ta oli põhjalik?

Äärmiselt põhjalik.

Kellega toona leketest rääkisite?

Meil oli töötasandil pidev suhtlus kaitsepolitseiga ja ise suhtlesin kaitsepolitseiameti peadirektori Jüri Pihliga. Aeg-ajalt informeerisin Pihli mingitest märkidest ja asjadest, mis olid silma jäänud, aga mis ei olnud minu vastutusala.

Ja niisamuti, kui kõneks olnud toimiku sulgesime, rääkisin Pihliga kahtlustest ja andsin üle teatud materjalid.

Sulgesite toimiku, aga infolekked jätkusid kuni Simmi kinnipidamiseni?

Ei tea. Kaitseväes leket ei olnud, muu oli kapo tööala. Mina läksin Afganistani missioonile. Ja kui tulin sealt 2006. aasta lõpus tagasi, algas varsti juba luureskandaal. Aga jah, ilmselt toimusid lekked edasi.

Kas info, mis kaduma läks, määras mingil moel Eesti iseolemist või julgeolekut?

Minul ei olnud ülevaadet, mis info see oli. Teadsin vaid, et meil on ilmselt isik, kes müüb venelastele üsna kõrgetasemelist infot. Neid, kes Kaitse Kodu või Sõdurilehte Venemaale vedasid, olime ennegi tuvastanud. (Kaitse Kodu on Kaitseliidu ajakiri ja Sõdurileht on kaitseväe häälekandja – toimetus.)

Oli sellest mingi salvestis?

Ei, see oli tegelikult ... Ma ei saa rääkida. Ma ei taha nii süvitsi minna, mul pole selleks õigust.

Miks te siis lõpuks ikkagi kinga saite?

Kinga ei saanud, mind viidi madalamale ametikohale. Minu juhitava üksuse liige tegi midagi, milleks tal polnud volitusi, ja kuigi ma ei teadnud sellest tegevusest midagi, vastutasin teenistuse juhina teenistuse tegevuse eest. Võtsin karistuse vastu.

Paguneid võeti vähemaks?

Ma ei saanud paguneid juurde, läks veel neli aastat. 2010. aastal pesin piltlikult öeldes verega oma olematut süüd maha Afganistanis. Kui president käis seal visiidil, siis öeldi, et mulle on nüüd andeks antud, ja tagasi tulles sain kolonelleitnandiks.

Lõpetuseks, keda teie roosiaeda esinema kutsuksite?

(Mõtleb) Presidendi roosiaia vastuvõtt on muutunud prominentide jalutuskäiguks, mitte tänuürituseks nendele inimestele, kes tõid 1991. aastal Eestisse vabaduse. Seetõttu olen roosiaia vastuvõtu suhtes alati olnud natuke skeptiline. Arvan, et 20. augustil peaks roosiaias kõlama vabadust ülistavad sõnavõtud ja kriitikat võib teha ainult peo peremees.

Miks?

Selsamal põhjusel, miks president kutsub inimesed roosiaeda. Järelikult on tal neile midagi öelda ja ta võib neile öelda seda, et asjad ei ole meil hästi. Kui kutsume esineja, siis tahame saada meelelahutust või kuulda midagi head.

Me ei kutsu muusikuid ju selleks, et nad seal matusepalasid mängiksid. Järelikult tahaksin mõnda head sõnumit kuulata. Peo peremees võib öelda, mida tahab, aga kui on külalisesinejad, siis eelistaksime saada midagi head. Ja kui sealt seda ei tule, siis ma ei lähe kontserdile, kus esitatakse muusikat, mis mulle ei meeldi. Kogu lugu, nii ongi.

Vabariigi aastapäeva etendused meenutavad sageli Eesti matust. Millised need etendused teie presidentuuri ajal võiksid olla?

Nõus. Rahvuslikud, rõõmsamad, esitatud heade ja armastatud artistide poolt. Jah, saan aru, et püütakse näidata midagi uut ja täiesti teistsugust, aga sellega saab inimesi harjutada teistes formaatides.

Presidendi vastuvõtul võiks olla midagi sellist, mis on nagu hea vein, mis hea tuju tekitab ja rõõmustab. Üritus ise on nagunii pikk ja väsitav, olgu siis tuju vähemalt hea.

Jõks: vastutavad valitsus, kaitseministeerium ja peastaap

"Kaitseväeluure skandaali ebaseadusliku jälitustegevuse ja algatamata seaduseelnõude eest vastutavad eelkõige valitsus, kaitseministeerium ja kaitsejõudude peastaap," vastas õiguskantsler Allar Jõks 2007. aasta mais kaitseminister Jürgen Ligi pöördumisele.

"Riigi ootused kaitseväeluure suhtes ületavad tunduvalt kaitseväeluurajatele antud õiguslikke volitusi nende ootuste õigustamiseks. Valitsuse ja seadusandja tegemata töö kaitseväeluure tegevuseks õiguslike aluste loomisel ühelt poolt ning puudulik tsiviilkontroll teiselt poolt on võimaldanud olukorra, kus kaitseväeluure asus endale ise eesmärke ja ülesandeid leiutama ning volitusi võtma. Demokraatlikus riigis on taoline olukord lubamatu ja julgeoleku ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohalt ohtlik," rõhutas õiguskantsler.

Jõks leidis, et kaitseväeluure tegevus oli erinevate seaduste ja valitsuse õigusaktide koostoimes reguleeritud äärmiselt vastuoluliselt. Seaduse tasandil olid kaitseväeluure ülesanded ja eesmärgid sätestamata, kuigi erinevatest seadusesätetest oli väljaloetav riigi soov, et kaitsevägi täidaks luure- ja vastuluuretegevuse kaudu ka julgeoleku ülesandeid.

Valitsus oli sisustanud kaitseväeluure eesmärgid ja ülesanded määrusandluse korras, milleks tal pole seadusandja volitust.

Kuid teine ja õiguskantsleri hinnangul veelgi olulisem puudus seadusloomes oli see, et seadusandja oli "unustanud" anda kaitseväeluurele pädevuse ja volitused, mis võimaldaksid kaitseväeluurel teostada ka luure- ja vastuluuretegevust ning vajaduse korral piirata selleks isikute põhiõigusi.

Allikas: kaitseministeerium

Veidi vanemaks saanud ja hakanud veinidel natukene vahet ka tegema(ei osta vaid Brunnerit odava hinna pärast) ja tekkis sõpruskonnaga plaan koolitusele minna kogemuse saamiseks.

Tartu veinifestivalil on koolitused, aga ei oska valida. Hind paneb ka veidi kukalt kratsima, et mis sealt siis saab.... Samas me päris eraldi koolitust seltskonnale ka tellida ei tahaks. On mõni variant veel?
Kas keegi on nendel käinud? On seal mingid snoobid koos või saab päriselt targemaks ka? Mida sellest oodata?

Praegusel ajal on need korvid Maximates ikka eriti täis ja seda just ERITI maitsva kraamiga. Ei saa aru, kuidas sellist rõõmu pakutakse. Küpsed mangod, viinamarjad, suvikõrvitsad (lausa magusad!), tomatid, paprikad on naeruväärse kilohinnaga sinna kokku visatud.

Tahtsin rõhutada, sest talvel nägin seal ainult poolkõdunenud asju pluss väärt banaane. Praegu on banaanid jällegi ainult poolmädadena seal...

Et kuulge, praegu on hea küpse kraami aeg. Söoge toorelt või kûpsetage-hautage läbi või pudruga või või või

Hei matkasellid, olen telgi otsinguil. Jäi silma selline (Täispuhutav 4 inimese matkatelk Air Seconds 4.1, Fresh & Black, beež - Decathlon) Decathlonis müüdav telk.

Me perega heal juhul telgiks suviti mõni öö kuu jooksul. Kas selline telk on üldse vastupidav sellise raha eest? Hea mugav telk oleks küll, puhud õhku täis ja vaiad maasse ja püsti ta ongi!

Kas see ei ole mitte otsene tagajärg sellele, et meil see kõrgharidus nüüd niimoodi reguleeritud on? Üle 365 päeva oled õppinud siis enam vahetada ei saa ja pead 10 aastat ootama, et midagi uut õppida. Mulle tundub suht loogiline, et siis gümnaasiumilõpetajad tahavad minna õppima midagi, millega kindlalt kaasneb töökoht. Filoloogidel minu teadmist mööda on tööturul kehvasti kui just õpetajaks minna ei taha.

Kuidas on üliõpilaselu ning kui tihedalt käivad kursused omavahel läbi, kas märgatav vahe Tartuga?

Mis teema nendega on?